Padise klooster

www.padiseklooster.ee

English Version Here
Original site
Wikipedia

 

Padise kloostri ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta.

Taani kuningas Erik Menved andis 1305. aastal loa suurejoonelise kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks, mida hakati ehitama 1317. aastal. Kloostri rajamine oli plaanis arvatavasti juba 13. sajandil. Klooster rajati eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale.

1343. aastaks jõuti valmis ehitada esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest, kui algas Jüriöö ülestõus ja klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka tapeti.

Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid.

Põhihoonestiku pühitsemise tseremoonia toimus 1448. aastal.

Liivi sõjas 1559. aastal lõpetas Padise klooster (saksa keeles Die Abtei Padis) tegevuse. Selle aja jooksul aga ehitati kloostri juurde tulirelvade jaoks täiendavaid kindlustusi.

1560. aastal oli klooster linnusena välja ehitatud, klooster asus siis hertsog Magnuse valduses, kelle käest rootslased ta 1561. aasta sügisel endale vallutasid.

1576. aastal kahepäevase piiramise ja ägeda suurtükitule tulemusena andsid selle kaitsjad eesotsas pealik Hans von Oldenburgiga alla ja loovutasid endise kloostri venelastele.

28. detsembril 1580. aastal pärast 13 nädalat kestnud piiramist loovutasid venelased lõpuks kloostri Rootsi sõjaväele. Pärast neid korduvaid piiramisi ja vallutamisi olid Padise kloostri muutnud osaliselt varemeiks. Seda mainiti veel 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena, täpsemalt kirikut, mis oli muudetud vahelaega kahekorruseliseks.

1766. aastal klooster põles ja sellest ajast saadik on osaliselt varemeis. Rammid olid seni kasutanud kloostri ruume häärberina, aga peale põlengut enam see oma funktsioone enam täita ei suutnud. Nii ehitati 1770. aastatel kloostrist ida poole Padise mõisa uus peahoone. Ehitusmaterjali saadi kivide näol kloostri varemetest.

Von Rammide aadlisuguvõsa kätte jäi Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastani. Mõisa viimaseks omanikuks oli Fridolf von Ramm.

Kuna väravatorn on rajatud jõe poole kaldus savikihile, purunes 20. sajandi alguspoolel väravatorn osaliselt maalihkes.

Kloostri korrastus- ja restaureerimistöödega alustati 1930. aastatel.

Rohkem info

Posted in Uncategorized

Lai 1, Tallinn

Lai 1/Nunne 4, kolmekorruseline juugendstiilis hoone ehitati aastatel 19041907 Aadliklubiks (arhitekt Nikolai Thamm noorem, korrigeerimisprojekt 1907. aastal Arthur von Hoyningen-Huene poolt.

Hoone kinnistu parempoolsel osal, Lai 1-3 asus varem Tallinna Ieater (ehitati aastatel 1807–1809, arhitekt Gottfried Henning, saal Carl Ludvig Engel. 1784. aastal alustas hoones tegevust esimene Tallinna asjaarmastajate teater, rajajaks (18121813) August von Kotzebue. Hoone taastati pärast põlemist aastatel 1859–1860, arhitekt A. Arhierejev, Otto Rudolf von Knüpffer, kuid hävis lõplikult 1902. aastal. 1920. aastatel oli hoones kindlustusseltsi Eesti Esimese Kinnituse Seltsi maja kontserdisaali, restoraniga; suuremad ümberehitused viidi hoones läbi aastatel 1923 ja 1927, mille käigus ehitati trepikoda hooviküljele, mille projekteeris arhitekt Artur Perna[3].

1930–1940 aastatel asusid hoones ka NMKÜ keskliidu ruumid[4], mis pärast 1940. aasta juunipööret natsionaliseeriti ning anti legaliseeritud EKNÜ käsutusse.

Rohkem NUKUTEATRIST

Posted in Uncategorized

Pikajala Torn valmis.


Väike film tornist.


Pika jala tornil (nagu Neitsitornilgi) on olnud “kunstitorni” maine. Siin on ka “siurulased” oma koosolekuid pidanud. Siin on töötanud kunstnikud Ludvig Oskar (1874-1951), Juhan Raudsepp, Edgar Valter, Ernst Hallop.
K. Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974


Pika jala väravatorn on Tallinna linnamüüri kaitsetorn, mis on rajatud 17. sajandi lõpul, ta paikneb ilmselt varasema puidust värava kohal.

Pika jala väravatorn asub Tallinna vanalinnas Pika jala, Rataskaevu ja Nunne tänava ristumiskohal.

1380. aastal andis ordumeister Wilhelm von Friemersheim loa rajada kivist väravaehitis (1387 porta longi montis, 1507 de lange Domporte vor dem langen Berge, millest kujunes hiljem Die Pforte unter dem Langen Domberge). Põhiplaan oli trapetsikujuline (küljed 6,2×6,8 m), torni kõrgus umbes 11 m.

Tõenäoliselt aastal 1450 torni rekonstrueeriti, seda laiendati kahest küljest ning kõrgendati vähemalt kahe kaitsekorrusega, lisati ka trepikäik. Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454 tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455 Claus Denenile kahe tuulelipu valmistamise eest.

1594 rajati Pika jala peavärava ette väravatõke.

1608 ehitati ümber väravatorni ülaosa.

19. sajandil olid torni paigutatud sõdurid.

Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995. aastal toimunud tulekahju sai torn uue tornikiivri. Pika jala väravatorni tuulelipu sepistas metallikunstnik Heino Müller, kelle ateljee asus selles tornis.

Posted in Uncategorized