Pikajala Torn valmis.


Väike film tornist.


Pika jala tornil (nagu Neitsitornilgi) on olnud “kunstitorni” maine. Siin on ka “siurulased” oma koosolekuid pidanud. Siin on töötanud kunstnikud Ludvig Oskar (1874-1951), Juhan Raudsepp, Edgar Valter, Ernst Hallop.
K. Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974


Pika jala väravatorn on Tallinna linnamüüri kaitsetorn, mis on rajatud 17. sajandi lõpul, ta paikneb ilmselt varasema puidust värava kohal.

Pika jala väravatorn asub Tallinna vanalinnas Pika jala, Rataskaevu ja Nunne tänava ristumiskohal.

1380. aastal andis ordumeister Wilhelm von Friemersheim loa rajada kivist väravaehitis (1387 porta longi montis, 1507 de lange Domporte vor dem langen Berge, millest kujunes hiljem Die Pforte unter dem Langen Domberge). Põhiplaan oli trapetsikujuline (küljed 6,2×6,8 m), torni kõrgus umbes 11 m.

Tõenäoliselt aastal 1450 torni rekonstrueeriti, seda laiendati kahest küljest ning kõrgendati vähemalt kahe kaitsekorrusega, lisati ka trepikäik. Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454 tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455 Claus Denenile kahe tuulelipu valmistamise eest.

1594 rajati Pika jala peavärava ette väravatõke.

1608 ehitati ümber väravatorni ülaosa.

19. sajandil olid torni paigutatud sõdurid.

Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995. aastal toimunud tulekahju sai torn uue tornikiivri. Pika jala väravatorni tuulelipu sepistas metallikunstnik Heino Müller, kelle ateljee asus selles tornis.

This entry was posted in Uncategorized by admin. Bookmark the permalink.