Pirita klooster

Pirita klooster on püha Birgitta asutatud Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital.

Pirita kloostri varemed vaadatuna jõe poolt. Esiplaanil Pirita jõgi parvega ja ülesõitjatega. Pirita klooster ehitati aastatel 1407–1436 ja hävitati Liivimaa sõjas 1577. aastal.

Pirita kloostri varemed, vaade lääne poolt. 1935. aasta foto.
Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas aastast 1384. Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarklooster.

Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster asutati 1407. aastal kolme Tallinna kaupmehe, Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse eestvedamisel.

Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.

Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Birgitiinide ordu klooster

Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kinkis kloostrile Liivi ordu.

Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoonekeskaegses Eestis.

Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.

Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal.

Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli Neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.

Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui meesklausuuri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad. Rohkem Info ..

This entry was posted in Uncategorized by admin. Bookmark the permalink.